Traditsioonilised jõulutoidud

Üks traditsiooniline jõulutoit on verivorst ja hapukapsas.
Magustoiduks on enamasti piparkoogid.
Selle tegemiseks on vaja:
1 kg odrakuupe
3.5 - 4l vett
800 g seapõske
3 tk sibulat (suur)
1 tk küüslauku
5 lehte loorberi 
8 tera vürtsi
15 tera musta pipart
2 spl (kuhjaga) majoraani
1.2 l verd (lisada tunde järgi)
sool

Kuidas teha?
1. Keeda pehmeks pestud kruubid ja jahuta need maha. Kruubid keevad vähemalt kaks tundi. Samuti keeda pehmeks seapõsk.
2. Lõika seapõsk parajateks kuubikuteks. Pekitükk peab selline olema, et ikka tunned vorstis pekki. Aga eks see ole maitse asi.
3. Haki peeneks sibul ja küüslaugu. See läheb kaussi peki hulka.
4. Seo loorberilehed ja vürtsiterad riidelapi sisse ja haamerdab peeneks. Nii on tõhusam kui uhmris, kuid võib kasutada ka vana kohviveskit. Loorber, vürts, purustatud must pipar ja majoraan segatakse pekikuubikute juurde.
5. Seejärel lisa kruubid ja sega kõik korralikult läbi.
6. Mul on kasutada eelmisel päeval võetud veri. Et veri seistes klimpi ei hüübiks, on sellele kõvasti soola lisatud. Seetõttu on kruubid ja pekk jällegi keedetud ilma soolata.
7. Õige konsistentsiga vorstisegu nõuab kogemust. Et segu saaks ühtlane, tasub see käe vahel läbi mudida. Segamine tekitab veidra ludiseva heli.
8. Segu peaks olema nii vedel, et seda ei ole vaja jõuga läbi lehtri lükata, vaid see valgub väikese kaasaaitamisega allapoole ja seda on lihtne näppudega soolt mööda edasi lükata. Mida vedelam, seda verivorstilikum ja seda kindlam, et vorstid ei lähe keetes lõhki. Kui ei ole endas päris kindel, tasub alguses teha tahedam tainas ja toppimise käigus vajadusel verd juurde segada.
9. Nüüd peseb Riina käed korraks puhtaks, et lõigata valmis niidid. Ta kerib niidi ümber harali sõrmedega käelaba ja lõikab keerud ühest kohast katki. Tulemuseks on umbes 20 cm pikkused jupid. Kui üksi vorste teed, siis tasub piisav varu niite paraja vahega käepärasesse kohta, nt vorstisegunõu servale, laduda.
10. See tehtud, võtab Riina vanaemaaegse vorstilehtri. Kuna vana pulk on kadunud, siis ajab asja ära ka lihahaamri vars, mis mahub parajasti lehtriavasse. Ta võtab kausist ühe soolika, tõmbab näppudega liigse vee sellelt ära, otsib otsa üles ja tõmbab ümber lehtri alumise osa. Soolika mugav pikkus on umbes 50 cm, pikem võib hakata rebenema.
11. Kui soolikas on lehtri otsas, võib hakata vorstisegu lehtrist sisse valama. Ühe käega hoiad lehtrit, teisega vaheldumisi tõstad segu lehtrisse ja aitad pulgaga tagant. Kui segu on juba sooles, võid seda näppudega allapoole, kuni otsani lükata. Soolikasse sattunud õhk tuleks ka näppude vahel välja siluda.
12. Kui terve soolikas on pehmelt vorstisegu täis, võta ülemine ots lehtri küljest ära ja seo see sõlme. Esimene vorst tuleb soole ülemisest otsast ja mõistlik vorsti pikkus on 10–12 cm – kui see keetmisel puruneb, on kahju väiksem kui pika vorsti puhul. Soolikas seotakse niitide abil ühesuurusteks pehmeteks vorstideks, mida annab peopesal lapikuks vajutada. Kõige viimaks tehakse sõlm või kinnitatakse niit soole alumisse otsa. 50 cm pikkusest soolest saab umbes viiest vorstist koosneva rodu. Samamoodi topitakse ja seotakse kõik vorstid.
13. Nüüd pane vorstid suure potiga keema. Keeda umbes 20 minutit. Keetmisel paisuvad vorstid ilusaks ümaraks. Vorstid on valmis, kui tikuga torgatud august immitsev vedelik ei ole enam verine.
14. Keedetud vorstirõngad laotakse jahtuma. Jahutatud vorstid säilivad külmkapis ligikaudu kaks nädalat.
Antud kogusest saad 30-40 vorstikest.

Kuidas valmistada hapukapsast?
Hapukapsa olevat Euroopasse toonud Tzingis-khaani sõdalased. Tänapäeval peetakse nii Ungaris, Austrias, Poolas kui ka Eestimaal hapukapsast kindlalt kohalikuks leiutiseks ja rahvusliku köögi aardeks. Kellel õigus - ei tea Ise tehtud, hästi tehtud

• tihedaid valgeid kapsapäid
• iga kapsakilo kohta 2 tl (10 - 12 g) keskmise jämedusega puhast soola

Kui meelepärast hapukapsast poes pole ja turule minna pole aega, tuleb ise asja kallale asuda. Et kapsast pidevalt jaguks, tuleks keskmiselt kord kuus paar tundi tõhusalt tegutseda. Alljärgnev kirjeldus võib tunduda ehmatavalt pikk, kuid koosneb suures osas hoiatustest ja õpetustest, tegelikku tööd pole kuigi palju. Kapsateos ühtki keerulist nippi, rangelt tuleb aga kinni pidada säilitusanuma ja töövahendite puhtusest ning õigetest säilitustemperatuuridest. Üle lahe käies võiks tuua kaasa põhjanaabrite nutika leiutise – vesiluku ja kaanega varustatud keraamilise hapendamisanuma, mis teeb käärimisprotsessi oluliselt lihtsamaks ja paremini kontrollitavaks. Eemalda kapsapeade küljest pealmised rohelised lehed, hoia alles. Poolita kapsapead, lõika juurikas välja. Kaalu kapsad üle, mõõda valmis vastav kogus soola. Vaba käega soola visata võib vaid väga kogenud kapsameister, algaja peaks usaldama kaalu või mõõtekulbikest. Lõika kapsad kapsariivi, suure noa või juustuhöövliga peenteks ribadeks ja sega soolaga korralikult läbi. Mahla eraldamiseks tambi peenestatud kapsast keevas vees hoitud puunuiaga. Kui hoiunõu on piisavalt laia suuga ja purunemiskindel, on tampimist kõige otstarbekam teha otse anumas. Tõsta hoolikalt loputatud emaileeritud või keraamilise anuma põhjale umbes 20 cm kapsast, suru see nuiaga tugevasti kinni. Jätka energilist surumist ja tampimist, kuni mahl hakkab kapsast välja tulema. Kui valitud nõu on klaasist või kitsa suuavaga, tambi kapsas pehmeks teises anumas, tõsta koos vedelikuga purki ja suru tihedaks. Täida samal viisil kogu ülejäänud vaba ruum, lõpetades 5 – 7 cm servast allpool. Tühja ruumi jätmine on oluline, sest hapnemisel kerkib kapsas gaaside mõjul ülespoole, ka vedeliku mahl suureneb käärimisel. Täidetud anumas peaks vedelik kapsast katma 2 – 3 cm võrra. Kui seda pole piisavalt, lisa anumasse keedetud ja jahtunud soolvett (1 l vett, 3 tl soola). Puhasta anuma vabaks jäänud sisepind viinas või äädikas niisutatud lapiga, vältimaks hallituse teket. Kata hoidis pestud ja veidi aega keevas vees hoitud kapsalehtedega nii, et lehtede ääred tõusevad osalt anuma servi pidi üles. Lehtede peale aseta vajutiseks suur kilekott. Viimane olgu täiesti terve, vastupidav, väljaspoolt piinlikult puhas ning katku kogu hoidise pinna, vältimaks õhu juurdepääsu. Kalla kotti toatemperatuuriga vett, mida olgu mitte rohkem kui 10% kapsa kaalust, sule kott kummirõngaga. Vajutis peab kindlustama, et hapnev kapsas on kogu aeg vedelikuga kaetud. Lõpuks kata anum suure taldriku või muu kaanega. Hoia anumat ühtlasel temperatuuril, mis ei tohiks olla madalam kui 22 - 23° paar-kolm päeva, kuni meeldiv hapukas lõhn annab teada piimhappebakterite tegevuse algusest. Liiga jahedas ruumis pääsevad võimule roisubakterid, millest annab tunnistust ebameeldiv lõhn, ning niisugune hoidis on päästmatult rikutud. Kui hapnemine on hoogsalt käivitunud, eemalda vajutis. Koori keevas vees desinfitseeritud lusikaga vedeliku pinnalt sinna tekkinud vaht, pese ka vajutisekott voolava veega, lase suur vesi ära tilkuda ja aseta uuesti hoolikalt paigale. Ära kuivata kotti nõuderätiga, mille küljes alati leidub ebasoodsaid mikroorganisme Leia nüüd anumale veidi jahedam, 15…18° paik, asetades parema puudumisel anuma ääreni toatemperatuuriga vette. 18° ruumis hoidmisel võid 5 – 6 päeva pärast teha esimese maitseproovi, jahedamas ruumis võtab hapnemine mõnevõrra kauem aega. Ära kasuta kapsa võtmiseks sõrmi, vaid keeva veega pestud kahvlit või lusikat. Kui happesus pole piisav, jätka hapendamist kuni soovitud tulemuseni. Valmiskäärinud kapsa võid väiksematesse anumatesse ümber pakkida. Külmkapi külmemas osas kuni kuuajaliseks säilitamiseks võta keeratava kaanega väiksemad klaaspurgid, mille sisu saab pärast avamist päeva või paari jooksul ära tarvitada. Tõsta kapsas koos vedelikuga puhtasse purki, täites selle kuni ääreni, misjärel sule purgid. Suuremas anumas hoidmisel on lisaks kaanele vajalik kapsalehest kate ning vajutis, vältimaks kapsaste pinnalekerkimist ja võimalikku riknemist; ka on siis väga oluline puhtusnõuete täitmine kapsa võtmisel. Ühekordseks pruukimiseks parajate portsjonitena võid hapukapsast ka külmutada. NB Pane järgmine tegu käima aegsasti, et eelmise lõppedes uus kohe võtta oleks Ka suurte hoiuruumide omanikel tasuks kapsast hapendada ühe sügisese suurettevõtmise asemel väikese tegude kaupa. Pikal seismisel halveneb kapsa maitse, kaob mõnus krõmps ning kaunis hele värvus asendub kollasega. 

Jõulude ajal on Eestlastel traditsiooniks teha piparkooke.
Kuidas valmistada piparkoogi tainast?

250 g siirupit (u 2 dl)

170 g suhkrut (u 2 dl)

1 sl jahvatatud kaneeli

2 tl jahvatatud nelki

1 sl jahvatatud kardemoni

1 tl ingveripulbrit

VÕI siis kuni pakk piparkoogimaitseainet

250 g Alma Eesti 82% võid

2 muna

600 g nisujahu (u 1 liiter)

2 tl söögisoodat (triiki täis?

Kuidas valmistada?

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda.

Lisa kloppides ükshaaval munad. Sega söögisooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sega ja sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse (tainas on sel hetkel üsna pehme, jahedas see muutub kõvemaks). Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.

Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja lõika vormidega soovitud kujundid. Tõsta ahjuplaadile.

Küpseta 200kraadise ahju keskosas 6-9 minutit. Soovi korral kaunista jahtunud piparkoogid glasuuriga.

• Pille täpsustab: "Olen kasutanud nii Santa Maria piparkoogimaitseainet(30grammine pakk sisaldab kaneeli, nelki, musta pipart, vürtsi, ingverit, kardemoni ja muskaatpähklit) kui ka Meira piparkoogimaitseainet(24grammine pakk; maitselt mahedam, sisaldab pomerantsikoort, nelki, kaneeli ja ingverit). Viimasel ajal eelistan Meira oma, ent siis lisan tainale 1-2 tl jahvatatud kardemoni."
• Piparkoogitaina võid kuni paar nädalat varem valmis teha ja külmkapis säilitada. Samuti võib piparkoogitainast edukalt sügavkülmutada.